Valupinna ja pinnalähedaste defektide tuvastamine
Apr 18, 2024| 1) Vedeliku läbitungimise testimine
Vedeliku läbitungimistesti abil kontrollitakse valandite pinnal esinevaid erinevaid avanemisdefekte, nagu pinnapraod, pinnaaugud ja muud palja silmaga raskesti tuvastatavad defektid. Tavaliselt kasutatav läbitungimiskatse on värvimise testimine, mis hõlmab valu pinnale tugevalt läbitungiva värvilise (tavaliselt punase) vedeliku (läbitungiva) leotamist või pihustamist. Tungiv aine tungib avanemiskohtadesse ja pühib kiiresti pinnalt läbitungiva vedeliku maha. kiht ja seejärel pihustage valandi pinnale kergesti kuivavat paljastavat ainet (nimetatakse ka ilmutiks). Pärast avause defektidesse jäänud penetrantide välja imemist värvitakse paljastav aine, et kajastada defektide kuju ja kuju. suurus ja jaotus. Tuleb märkida, et läbitungimise testimise täpsus väheneb, kui kontrollitava materjali pinnakaredus suureneb. See tähendab, et mida heledam on pind, seda parem on tuvastamise efekt. Veskiga poleeritud pind on kõrgeima tuvastamistäpsusega ja suudab tuvastada isegi teradevahelisi pragusid. Lisaks värvuse tuvastamisele on fluorestsentsi läbitungimise testimine ka tavaliselt kasutatav vedeliku läbitungimise testimise meetod. See nõuab kiiritamiseks ja vaatlemiseks ultraviolettvalgust ning tuvastamise tundlikkus on suurem kui värvuse tuvastamisel.
2) Pöörisvoolu testimine
Pöörisvoolu testimine sobib pinna all olevate defektide kontrollimiseks, mis ei ole üldjuhul sügavamad kui 6–7 mm. Pöörisvoolu testimist on kahte tüüpi: asetatud mähise meetod ja läbitungiv pooli meetod. Kui katsekeha asetatakse vahelduvvoolu kandva mähise lähedusse, võib katsekehasse sisenev vahelduv magnetväli kutsuda esile pöörisvoolu (pöörisvoolu), mis voolab katsekehas ergastava magnetväljaga risti. Pöörisvool Tekib ergastavale magnetväljale vastupidine magnetväli, mis osaliselt vähendab algset magnetvälja poolis, põhjustades seeläbi muutusi pooli impedantsis. Kui valandi pinnal on defekt, moonutatakse pöörisvoolu elektrilisi omadusi, tuvastades seeläbi defekti olemasolu. Pöörisvoolu testimise peamine puudus on see, et see ei suuda visuaalselt kuvada tuvastatud defekti suurust ja kuju. Üldiselt saab see määrata ainult defekti pinna asendi ja sügavuse. Lisaks ei ole selle tuvastamise tundlikkus tooriku pinnal esinevate väikeste avanemisdefektide korral nii hea kui läbitungimiskatse.
3) Magnetosakeste testimine
Magnetosakeste testimine sobib pinnadefektide ja mitme millimeetri sügavusel pinna all olevate defektide tuvastamiseks. Tuvastamiseks on vaja alalisvoolu (või vahelduvvoolu) magnetiseerimisseadet ja magnetpulbrit (või magnetsuspensiooni). Magnetiseerimisseadmeid kasutatakse magnetvälja tekitamiseks valandite sise- ja välispindadel ning magnetpulbrit või magnetsuspensiooni kasutatakse defektide paljastamiseks. Kui valandi teatud vahemikus tekib magnetväli, tekitavad magnetiseeritud ala defektid lekkemagnetvälja. Magnetpulbri või suspensiooni piserdamisel tõmbab magnetpulber ligi, nii et defekte saab kuvada. Sel viisil kuvatavad defektid on põhimõtteliselt defektid, mis ületavad magnetvälja jooni. Magnetvälja joontega paralleelseid pikki ribadefekte ei kuvata. Sel põhjusel tuleb magnetiseerimise suunda töö ajal pidevalt muuta, et oleks võimalik tuvastada erinevaid tundmatutes suundades esinevaid defekte. .
2. Valandite sisemiste defektide tuvastamine
Sisemiste defektide puhul on tavaliselt kasutatavad mittepurustavad testimismeetodid radiograafilised testid ja ultraheliuuringud. Nende hulgas on radiograafiline testimine parim mõju. See võib saada intuitiivseid pilte, mis kajastavad sisemiste defektide tüüpi, kuju, suurust ja jaotust. Suurte ja suure paksusega valandite puhul on ultraheli testimine aga väga tõhus ja võimaldab täpsemalt mõõta sisemiste defektide asukohta. , samaväärne suurus ja jaotus.
1) Kiirte tuvastamine (mikrofookusega XRAY)
Radiograafiline testimine kasutab tavaliselt kiirteallikana röntgeni- või gammakiirgust, seega on vaja seadmeid ja muid kiiri tekitavaid abiseadmeid. Kui toorik puutub kokku kiirteväljaga, mõjutavad kiirte kiirgusintensiivsust valu sisemised defektid. Valandi kaudu kiirguva kiirguse intensiivsus muutub lokaalselt sõltuvalt defekti suurusest ja iseloomust, moodustades defektist radiograafilise pildi, mis salvestatakse läbi radiograafilise filmi või tuvastatakse ja jälgitakse reaalajas läbi fluorestsentsekraani või tuvastatakse kiirgusloendur. Nende hulgas on kõige sagedamini kasutatav meetod radiograafilise filmiga pildistamise teel, mida üldiselt tuntakse radiograafilise kontrollina. Röntgenpildil peegelduv defektipilt on intuitiivne ning defekti kuju, suurus, kogus, tasapinna asukoht ja jaotuspiirkond on kõik Seda saab kuvada, kuid defekti sügavust üldiselt ei saa kajastada ning selle kindlaksmääramiseks on vaja erimeetmeid ja arvutusi. seda. Rahvusvahelises valukodade võrgustikus on ilmunud radiograafilise kompuutertomograafia rakendus. Kuna seadmed on suhteliselt kallid ja kasutuskulud kõrged, ei saa seda populariseerida. See uus tehnoloogia esindab aga kõrglahutusega radiograafilise tuvastamise tehnoloogia edasist arengusuunda. Lisaks võivad ligikaudseid punktallikaid kasutavad mikrofookusega röntgenisüsteemid tegelikult kõrvaldada suuremate fookusseadmete tekitatud hägused servad, muutes pildi kontuurid selgemaks. Digitaalsete pildisüsteemide kasutamine võib parandada kujutiste signaali-müra suhet ja veelgi parandada kujutise selgust.


